pühapäev, 24. juuli 2011
Pole ammu kirjutanud.. Ega ma praegu ka eriti ei viitsi, aga paremat pole teha.
Vahepeal olen ainult tööl käinud. Ei oskagi rohkem kirjutada. Nalja ka vahepeal vist pole saanud, võibolla äkki isegi on, aga ma ei mäleta :D Mõtetud naljad järelikult. Aga ma nüüd lõpetan, sest mul pole midagi kirjutada:D
Vahepeal olen ainult tööl käinud. Ei oskagi rohkem kirjutada. Nalja ka vahepeal vist pole saanud, võibolla äkki isegi on, aga ma ei mäleta :D Mõtetud naljad järelikult. Aga ma nüüd lõpetan, sest mul pole midagi kirjutada:D
teisipäev, 12. juuli 2011
...
Täiesti imelik on olla. Tahaks midagi teha, kuid ei oska. Ma ei ole siia päris kaua aega kirjutanud, sest mul on olnud nii probleeme kui ka muid tegemisi. Teen siis lühidalt, mida ma vahepeal teinud olen. Aivi pool olnud, tööl käinud, sauna õhtuid korraldanud ja siis veel igal pool mujal käinud. Kõik ainult tahavad, et ma käiks ühe poolt teise poole ja teeks ainult tööd. Bljät, mul on suvevaheaeg ja ma tahan puhata ka! Ma saan aru, et on vaja asjad ära teha, aga ma pole ju maailmas ainuke inimene, kes neid teha oskab. Ma tahan puhata, mitte nii, et juba mingi aja pärast avastan, ongi kool juba. Siis ma ei taha kooli minna, kuna pole puhata saanud ja hakkan jälle puuduma. Aga ma ei taha seda.
Kadri ja Aivi blogist lugedes sain aru, et inimesed vinguvadki koguaeg. Minul isiklikult on nii, et paljudel inimestel on just niimoodi, et mina pean olema justkui portselanist nuku, kes teeb seda mida vaja. Ja ma vingun selle üle, sest ma olen ka inimene, kellel on oma vajadused ja kes tahab ka vahest midagi ise ära teha, mitte nii et sunnitakse. Sellisest vingumisest ja hädaldamisest ma saan aru, see on õigustatud. Kuid kui koguaeg vingutakse selliste asjade üle, et mida neil pole või mida neil vaja oleks või et kõik asjad on nii nõmedad neil, mis on olemas. (See lause tuli väga keeruline, ma ise ka ei saa õigesti aru) Selline vingumine ajab närvi. Mõelge kunagi selle peale, et kunagi peate hakkama ise endale asju muretsema, mitte ei ole nii, et ema/isa/vanaema/tädi/onu , kes iganes annab raha ja siis ostate. Paljud peavad endale kõik ise muretsema. Neil pole nii toredaid vanemaid, kes kõik ette-taha ära teeks. Inimesed, kes vinguvad, et neil on telefon jumala sitt või teksad on mõtetud või kaamer ei ole ülivõimekas. Nad võiksid mõelda, kuidas need tulnud on. Kuidas on tulnud raha asjade ostmiseks. Mitte vinguda. Kui vingud, et üks või teine asi on nõme, siis võtke kätte, minge tööle ja ostke ise endale selline asi, mis teile meeldib. Siis lõpuks taipate, et raha ei tule kergelt. Asju tuleks hinnata.
Ma pean nüüd minema, sest ma sain midagi, mida ma kaua ootasin :D
Kadri ja Aivi blogist lugedes sain aru, et inimesed vinguvadki koguaeg. Minul isiklikult on nii, et paljudel inimestel on just niimoodi, et mina pean olema justkui portselanist nuku, kes teeb seda mida vaja. Ja ma vingun selle üle, sest ma olen ka inimene, kellel on oma vajadused ja kes tahab ka vahest midagi ise ära teha, mitte nii et sunnitakse. Sellisest vingumisest ja hädaldamisest ma saan aru, see on õigustatud. Kuid kui koguaeg vingutakse selliste asjade üle, et mida neil pole või mida neil vaja oleks või et kõik asjad on nii nõmedad neil, mis on olemas. (See lause tuli väga keeruline, ma ise ka ei saa õigesti aru) Selline vingumine ajab närvi. Mõelge kunagi selle peale, et kunagi peate hakkama ise endale asju muretsema, mitte ei ole nii, et ema/isa/vanaema/tädi/onu , kes iganes annab raha ja siis ostate. Paljud peavad endale kõik ise muretsema. Neil pole nii toredaid vanemaid, kes kõik ette-taha ära teeks. Inimesed, kes vinguvad, et neil on telefon jumala sitt või teksad on mõtetud või kaamer ei ole ülivõimekas. Nad võiksid mõelda, kuidas need tulnud on. Kuidas on tulnud raha asjade ostmiseks. Mitte vinguda. Kui vingud, et üks või teine asi on nõme, siis võtke kätte, minge tööle ja ostke ise endale selline asi, mis teile meeldib. Siis lõpuks taipate, et raha ei tule kergelt. Asju tuleks hinnata.
Ma pean nüüd minema, sest ma sain midagi, mida ma kaua ootasin :D
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)